Nuáđisirdâšume

Trauma sáttá sirduđ čuávuváá suhâpuolvân sosiallij, psyykkilij já biologisij mekanismij vievâst. Koččâmušâst lii uáli maaŋgâsuáráág äšši, aaibâs tego olmooš jurduidiskuin jieš-uv lii. Párnái sättih šoddâđ tavdâmeerhah vaanhim feerim trauma keežild, veikkâ páárnáš ij liččii jieš koŋkretlávt tom feerim. “Jis munjin tábáhtuvá miinii, te mun puávtám jieš vala kieđâvuššâđ tom já puávtám jurdâččiđ tom tienuuvt et tot lii muu jieččân feerim”, Eriksen čielgee trauma luándu. “Trauma kieđâvušmist päälgis lii tiätulágán: olmooš integrist tábáhtume jieijâs persovnân, juátká jieijâs eellim já kieđâvuš ääši ton peht. Ko trauma lii ärbejum te mij arbip reaktioid mut ep peesâ kieđâvuššâđ tom mii lii tábáhtum já mii tom lii tovâttâm”, Eriksen liäkká. Jis olmooš puáhtá kieđâvuššâđ, hammiđ sánálii háámán já čielgiđ tom jiärmálii tääsist, te talle ääši puáhtá tipšođ.

“Lii penttâ älkkeb porgâđ maidnii njuolgâ já uáinojeijee rasismân ko vist epinjuolgâ, ucemustáá siämmáá vuáimálii já kävilis rasism háámán.”

“Jis äšši ij lekkuu, te tast pääcih luodah: mij lep psykofyysiliih huáđđooh já puoh vaaigut puoh aššijd. Ääših iä kuittâg iđe ain njuolgist uáinusân”, Eriksen maainâst. “Ovdâmerkkân muu vanhimij suhâpuolvâ heeppâd jieijâs identitetist iiđij uáinusân tiätu tilálâšvuođâin. Sämimááccuh lâi taggaar mon iä kiävttám. Párnáid iä sárnum iäge máttááttâm sämikielâ tondiet ko iä annaam tom áárvust, pic tom koolgâi hepânâššâđ. Väldikulttuurist lâi mahtnii miinii tagarijd, mii lâi pyereeb ko sämikulttuurist. Lijjii smaavâ iäruh, moh iä njuolgist ittáám uáinusân”, Eriksen viekkiistâl. Stuorrâ heeppâd tast et lii taggaar ko lii sirdoo talle nube ulmui. Heeppâdvuođâ feerim sáttá itteeđ uáli vuáimálávt uáinusân väldikulttuur siste. “Sänittes heeppâd ij ettuu njuolgist, pic tom kalga čäittiđ epinjuolgist maaŋgâ sierânâs tääsist. Mij lep váhá hyenebeh. Tun lah mahtnii váhá hyeneeb. Tot lii uáli unohis äšši. Lii penttâ älkkeb porgâđ maidnii njuolgâ já uáinojeijee rasismân ko vist epinjuolgâ, ucemustáá siämmáá vuáimálii já kävilis rasism háámán”, Eriksen huámmášut.

Herkkivuotâ, stressi já ovdâskulij moonnâm

Šiev identitet já jieštobdo láá vuáđuääših aaibâs tego jiešmeridemvuoigâdvuotâ já persovnlâš vuoigâdvuotâ jieijâs jurduid já uáiviláid. Toh láá šiev mielâtiervâsvuođâ vuáđu, mii šadda pärnivuođâst. “Vaanhim lii maŋgii speeijâl já páárnáš uáiná jieijâs ton peht. Jis ovttuu uážžu aicâdiđ, et ij lah siämmáá pyeri ko kiinii eres te ton keežild šadda herkkin. Mielâtiervâsvuotâ ij njuolgist kierdâ, mut hiärkásmume keežild olmooš sáttá ovdâmerkkân šlundođ. Kuhesáigásâš stressi vaaigut epitiervâslávt sehe fyysilii já psyykkilii tääsist”, Eriksen lasseet. Stressihormontääsi alodâh vaaigut naharij peht mielâtiervâsvuotân já vuáijudâttâmnaahcân. Vänivuotâ vuáđutorvoost hiärkásmit párnáá, já sunjin šaddeh tego traumah jo uccen. “Páárnáš uáppá, et miinii kavhâdijd lii tábáhtuumin. Tot toovât paijeelaktivlii, motomin joba ADHD tâi ton tijppâsii tile. Ton keežild šaddeh távjá vuájudâttâmvädisvuođah, impulsivlâšvuotâ, riskáás lattim já lasanâm uáiváditteeamnâsij kevttim. Stressi sáttá tovâttiđ täid tavdâmeerhâid rävisulmuin-uv”, Eriksen pááhud. Meid nubástusah persovnlâšvuođâ jiešvuođâin sättih tiettuđ.

Nuáđisirdâšumeh láá tiäđustmettumis já kieđâvušmettumis traumah, maid mij lep finnim vanhimijn tâi jieččân aldasiärváduvâst jieččân nuáđđin. Toos lohtâs šoddâdem, aldaaš ohtâvuotâ já távjá páárnáš-vaanhim-koskâvuotâ. Toh iä kuittâg nuuvtkin sirduu ulmust ulmui pic suhâpuolvâst nuubán. Nuáđisirdâšume sáttá oinuđ genetlii äärbist, mut taggaar geeni ij lah, mii meridičij mii kolgâmuš. “Ko sárnup geenijn já äärbist te tot sáttá orroođ velttimettumis kolgâmuššân, et ko lii finnim tom geeni te eellim lii pillâšum. Mut ij tot moonâ nuuvt. Tiäđustkin ep pyevti mutteđ tom, mii lii tábáhtum. Mij pyehtip kuittâg addiđ já kieđâvuššâđ taid aašijd, veikkâ tot ij liččiigin njuolgist mii trauma”, Eriksen čielgee. Eromâšávt siärváduvlâš trauma já siärváduvlávt sárnuhánnáá ääši kieđâvuššâm sáttá leđe vaigâd. Nube tááhust tot siskeeld vyeimi: jis ubâ siärvádâh vuálgá tuárjuđ ohtsii ääši, te talle tyehin lii ubâ siärváduv toorjâ. “Jaskodem sáttá povčâgittiđ, mut nube tááhust siärváduvlâšvuođáin já ohtsij feeriimijguin lii máhđulâš peessâđ oovtâst ovdâskulij já išediđ nuubijd”, Eriksen pááhud.

Tarvepááppár, mast ij táátu peessâđ luovâs

Kiäs peri sättih tábáhtuđ vyerdimettumis luhottesvuođah elimistis. Jis kuittâg lii váduhis tiileest jo valmâšin, te lusis feeriimijd sáttá leđe vaigâdub kierdâđ. Eriksen muštoot, et sunde puáhtá mutteđ já kavnâđ uđđâ tyejipiergâsijd. “Ko tun addiih jieijâd persovn, te tot puáhtá naavcâid, ibárdâs, joba riggoduv já vyeimi mutteđ aašijd. Nuuvt kuhháá, ko nuáđisirdâšume lii tego čuággi, mon ij pyevti toppiđ, já lii tuše tiäđustmettum já sárnumettum, tot tot lii nuáđi já suoivâ. Tot lii tego tarvepááppár, mast ij táátu peessâđ luovâs já tot tuállee oovtâ saajeest. Ko aašijn sárnu toh šaddeh iberdum, te toiguin piergee”, Eriksen movtijdit. Iššeen tuáimá ruokkâdávt sárnum já historjá iberdem.

Ääših kuáđđojeh motomin sárnuhánnáá iärrás lasseen tondiet, ko ääših iä oro lemin tuárvi merhâšitteeh. Ovdâmerkkân rävisulmuu uáinust uccâ áššááh sättih orroođ párnáá mielâst hirmâd styeresin já hormišin. Jis feeriiččij siämmáá ääši rävisulmuu ibárdâssáin, te naavcah ton kieđâvušmân liččii stuárráábeh. “Párnážin havvim äšši sáttá orroođ rävisolmožin uáli uccen já midáttemmin. Tot lii kuittâg lamaš stuorrâ äšši talle moonnâmvuođâst, veikkâ siämmáš äšši ij innig pastaččiigin tovâttiđ siämmáálágán pohčâsijd. Ko álgá kieđâvuššâđ täid pärnivuođâst tábáhtum aašijd, te nube ucášem, uccááttem já omâttâllâm sáttá orroođ uáli unohâssân. Ko täin aašijn sárnu, te kalga smiettâđ maid olmooš lii feerim jieijâs pärnivuođâst já magarin tot ton ahasii mielâst oroččij. Talle piäsá ääši váimusân kieđâvuššâđ tom”, Eriksen tiädut.

Trauma lasseet trauma nuáđisirdâšume peht. “Sáttá leđe, et suhâpuolvâ 1 feeree maidnii já tiäđusthánnáá sirdá tom suhâpuolvân 2, mii lättee tego ličij feerim tom trauma jieš. Sij uáppih reaktio vanhimijnis, veikkâ iä iäigád lah jiejah feerim tom. Sáttá leđe uáiváditteeamnâsij kevttim, impulsivlâšvuotâ, riiskâi väldim, pártáskâddâm, puoccâm, näimi-iärránmeh já vaigâdvuođah paijeentoollâđ kuhesáigásijd olmooškoskâvuođâid já meid ovdil ääigis jäämmim. Tot tiättoo oppeet čuávuváá suhâpuolvâst”, Eriksen čielgee. Nuáđisirdâšume sáttá jotteeđ perrui tâi siärváduvâi mield. Sáttá leđe meid siärváduvlâš trauma, mut tast huolâhánnáá jyehi perrust ij lah veltihánnáá čielgâ nuáđisirdâšume. Motomijn láá sáttám leđe naavcah kieđâvuššâđ ääši tállân.

“Mun jiem pyevti mutteđ tom mii lii tábáhtum, mut puávtám siämmást oppâđ eelliđ aššijn já iberdiđ tom.”

Nuáđisirdâšume sáttá leđe vaigâd potkiđ ollásávt, mut ij toos lah tárbugin. “Mun puávtám porgâđ jieččân uási uáinimáin tom, maid mun lam arbim já mii ij iäigád kuulâ munjin. Mun lam liijká arbim tom. Mun iberdâm, kieđâvušâm ääši já jis puávtám, te adelâm addâgâsân. Návt mun peesâm ovdâskulij já eelliđ jieččânlágán šiev eellim. Mun pyeredâm jieččân traumast: mun jiem pyevti mutteđ tom mii lii tábáhtum, mut puávtám siämmást oppâđ eelliđ aššijn já iberdiđ tom”, Eriksen maainâst. Ton várás sáttá tarbâšiđ ulgguubiäláá áámmátišedeijee já tom kannat pivdeđ. Ovdâmerkkân genogrammi ađai suhâmuorâ, moos láá kovvejum olmooškoskâvuođah, lii áámmátlij kevttim pehtilis tyejipiergâs, moin puáhtá aicâdiđ suuvâ historjá já feeriimijd suhâpuolvâi tyehin-uv.

Torvolâš saje iššeed vädis aašij čoođâmoonnâm. Olmooš pasta kieđâvuššâđ taid, ko sunjin adeluvvoo saje feeriđ já sárnuđ taid čoođâ torvolávt. Motomáid rijttáá aldaaš ulmui toorjâ, tuoddârijn jotteem, ohtuunis murâštem tâi aašijn sárnum usteváid. Kuhesáigásiih traumat väätih koskâttuvâi áámmátišedeijee iše. Terapia sáttá išediđ kieđâvuššâđ eromâšávt stuorrâ já kuhesáigásijd aašijd. Tehálumos lii áppádiđ mahtnii luptiđ lusis ääši tiäđulâšvuotân já adeliđ toos saanijd já ton peht tuhhiittiđ taid já lahteđ taid uássin jieijâs historjást.

Kuás talle uuccâđ áámmátiše? “Jis mielân puátá, et sáttá tarbâšiđ áámmátlii iše, te talle tot lii merkkâ tast, et tom kannat keččâliđ. Ij lah árvuciäkkádâh toos, et kuás tom taarbâš já kuás ij. Toos vaaigut psyykkisâš já vuoiŋâlâš herkkivuotâ. Nuuvt ettum uccâ áášáš-uv lii stuorrâ äšši”, Eriksen tiäddut. Tuotâvuotâ- já sovâdâttâmkomissio pargo ooleest fálloo meiddei iše. Fáálun kalga leđe iše já savâstâllâm jieijâs kielân tâi toin kieláin ko haalijd. Iärrás lasseen kielâ, identitet já sehe fyysilii, psyykkisii, sosiallii já siärváduvlii jiešmeridemvuoigâdvuođâ monâttem lii taan tábáhtusâst tot trauma, mon kalga vyelgiđ kieđâvuššâđ. “Tuoivân lii, et tääl älgee tuotâvuotâ- já sovâdâttâmkomissio ooleest sämmiliih viijmâg-uv finniiččii taid mielâtiervâsvuotâpalvâlusâid, moh taan räi láá keevâtlávt váilum. Tuoivâ lii, et tuotâvuotâ- já sovâdâttâmkomissio algâttem pargo ličij tuše algâ já et tot pargo pásáččij pisovâžžân”, Eriksen iätá.

Eeni- já pirrâs kielâ

Aašij kieđâvušmist ohtâ tehálâš uási lii kielâ. Kalga leđe máhđulâšvuotâ lekkâđ aašijd já peessâđ sárnuđ jieijâs eenikielân. Kielâ sáttá leđe meid uási traumaast, já talle ton kielân ij pyevtigin sárnuđ aašijd áávus. Kielâ lii meid pirrâs kielâ, mii siskeeld sárnos feerimmaailm já historjá. “Ovdâmerkkân uccâ päikkikoddeest ässee puárásub sämmilii kielâst kielâkoveh láá uáli teháliih. Taat puárásub olmooš, kote sárnu šiev sämikielâ, kiävttá maŋgii suomâkielâ saanijd tiebbin tääbbin. Mun faallim sunjin vuolgâttemreeivâ terapian Taažâ pel. Sun kiäldádâđâi já eeđâi, et iä sij addii suu tobbeen, tondiet ko sun kiävttá nuuvt ennuv suomâkielâ. Taat almai oonij tom vaigâdis äššin. Suu kielâ lâi taggaar kielâ, mast feerimmaailm lâi kievrâht fáárust”, Eriksen kovvee. Eenikielâ fáárust puátih vyevih čielgiđ já kuvviđ aašijd. Ton miäruštâl já stivree ulmuu jurdâččem. “Kielâ lii eenâb ko tuše suomâkielâ, ruotâkielâ já sämikielâ já nuuvt ain. Ulmuu kielâ lii tot tehálumos. Tot jotá kietâluvâi kulttuurtubdâmuššáin”, Eriksen vuáđustâl.

Jieijâs huolhij já sii feeriimij já mainâsij kuldâlem lii iššeen aašij kieđâvušmist. “Muu ahasijn já nuorâbijn lii ennuv taggaar, et lep oppâm kulttuur meid kiirjijn, luvâlduvâin já škoovlâst epke tuše perruu siste. Ovdeláá muu enni lâi uáli meritiäđulâš tast, et halijdij muu já muu uábi sämikielâlii luokan. Stuárráámus uási škoovlâ párnáin lijjii sämmiliih, mut stuárráámus uási piäijojii suomâkielâlii luokan”, Eriksen maainâst. 1970-lovo loopâst vuáđuškoovlâ puovtij jotteeđ vuossâmuu tove sämikielân. Oppâmaterial kale vááilui keevâtlávt ollásávt. “Muu sämi-identitet koccái 7. luokkaast. Kirsti Paltto lâi muu sämikielâ máttáátteijee. Mist lâi tiätukišto Dieđátgo? já máttááttâlâim mii jieččân kulttuur”, Eriksen noskáttist ko muštâl hiärváás tilálâšvuođâ já juátká: “Mun muštám, ko mun luuhim kiirjijn, et sämmilijn lii lamaš jieijâs oskoldâh. Mun smiettim, et ‘Vau, ij pyevti leđe ennuv hyeneeb taat sämmilâš kulttuur ko iärásehkin, jis mist lii lamaš jieččân oskoldâh-uv já jieččân imeleh!’ Mun muštám vala-uv, et maht tot pävkittij muu mielâ. Äigi kuulâi jeđe te lijjim rävisolmooš. Mun oppim, et mist sämmilijn lii jieččân täsnialme, täsnikovoseh já jieččân mytologia, mii lii olmijd čallum. Mun lijjim oppeet aaibâs hiämáskâm ko äddejim, et maggaar ollâkulttuur mii lâimgin”, Eriksen muuštâš iloin.

“Jis kulttuur lii monâttum te mij väldip tom nube uáli mield haaldun.”

Veikkâ škoovlâst oopâi-uv jieijâs kielâst já kulttuurist ennuv, te toos lohtâsii meid hyeneebvuođâ tobdoh já heeppâd. “Jis väldikulttuur ovdâsteijee tiätá eenâb já máttátškuát muu muu jieččân kulttuurist, te sáttá älkkeht šoddâđ hyeneebvuođâ feerim. Siämmást povčâgit šoddâdmist stemppâlistum merkkâ jieijâs kulttuurist”, Eriksen čielgâsmit já avžut juátkiđ ruokkâdávt ovdâskulij. “Tast te talle kalga väldiškyettiđ haaldun mii kielâ já kulttuur. Jis tot lii monâttum te mij väldip tom nube uáli mield haaldun”, Eriksen summee. Jieijâs suuvâ tubdâm nođijdiskuin iššeed jieijâs kulttuur já eellim haaldun väldimist. “Suuvâ historjá puáhtá tuđhâškyettiđ já čielgiđ, maid muu madârvanhimeh láá kierdâm. Toh láá tyejipiergâseh, moiguin nuáđisirdâšume puáhtá kieđâvušškyettiđ já uuccâđ ibárdâs”, Eriksen uáppist. Puohâin pyehtih leđe taah tyejipiergâseh kevttimnáál já táárbu mield puáhtá uuccâđ meid ulmuu, kii tiätá jo valmâšin fáádást ennuv. Ton lasseen siärváduvliih tábáhtusah pyehtih leđe ávháliih sajeh, main puáhtá meiddei finniđ tiäđu.