Uccjooǥǥlaž dåhttar Heidi Eriksen lij kõskkääm tuâjstes miõlltiõrvâsvuõʹtte. Son toobdast tuâjstes, mäʹhtt äärblõõvvi trauma vueiʹtte puʹhtted õtkksid še puõlvvõõǥǥi tuâǥǥast. Kulttuur jeäʹl kuuitâǥ ravvsânji nuʹtt vueʹstt- ǥu mieʹttpiõggâst, nuʹtt õhttu ǥu õõutsââʹjest. Kuärgg da ilbbâdvuõtt identiteeʹttest da sokkpreeddnest lij pâi kaunnâmnalla, da veäʹǩǩvueʹjj liâ taʹrjjeemnalla!
Mainnsa saǥǥstõʹtte Heidi Eriksen, kååʹtt lij:
- vaʹstteei dåhttar Uccjooǥǥ tiõrvâsvuõttkõõskõõzzâst
- säʹmmlaž neellj päärna jieʹnn
- Uccjokk ååraž da mättʼtõõttâm Oulust.
Heidi Eriksen lij šõddâm Uccjooǥǥâst da lij säʹmmlai puärrsi nijdd. Son mättʼtõõđi Oulust da raaji näggtõsǩeeʹrjes biokemiaalʼlaž teeʹmest. Vuõssmõs päärna vuäǯǯmõš maaccti suu mååust dommvoudda. ”Uccjoʹǩǩe muʹttem šuurmõs äʹšš leäi tõt, što haaʹleem staanâd jiijjan päärnaid säʹmmlaž identiteeʹtt da jiõnnǩiõllân sääʹmǩiõl”, ceälkk Eriksen. Dommǩiõllân lij leämmaš tâʹvvsääʹmǩiõl sääʹmvuuʹd åålǥpeäʹlnn jälsteʹmmen še.
Eriksen leäi Sääʹmteeʹǧǧest vuäzzlõʹžžen 2008-2011 da lij toiʹmmjam tõʹst ääʹljeen še tõn sosiaal- da tiõrvâsvuõttluʹvddkååʹdd vuäzzlõʹžžen. Aarktlaž suåvtõõzzâst Eriksen lij leämmaš alggmeerai ǩiõttʼtõõllmõõžžin jiiʹjjeshiâvtem cõggmõõžž da miõlltiõrvâsvuõđ projeeʹktin. Tuâjj lij viikkâm Tâʹvv- Kanadaaʹje da Alaskaaʹje da son lij tuejjääm õhttsažtuâj inuiitti-da säʹmmlaivuiʹm. Uccjoʹǩǩe muʹttem da näggtõsǩeeʹrj mâŋŋa tuʹtǩǩõs- da ooudâsviikkâmsõõʹjin liâ leämmaš sääʹmǩiõllsaž kääzzkõõzz, alggmeerai da jeärbõʹžžen säʹmmlai tiõrvâsvuõtt, tiõrvâsvuõttkääzzkõõzz da tuʹtǩǩeemetiikk – da jeärbõʹžžen miõlltiõrvâsvuõtt.
“Leʹjjem 2015 – 2016 Karasjooǥǥâst päärnai- da nuõri psykiatraalʼlaž tuâjast da toʹben säʹttnalla kauʹnnem ASIST- škooultõʹsse, kååʹtt lij jiiʹjjeshiâvtem cõggâmtääidai mättʼtõõttâm škooultõs. Toʹben mäccmõõžžstan šõõddi nåkam jeäll, što tät jeäʹrbuž škooultõs âlgg vuäǯǯad še Lääʹddjânnma. Tõt viiǥǥi muu veâl jeänab miõlltiõrvâsvuõtt-tuõjju. Leäm jiijjan tuâjast huõmstam tõn, mõõn jiânnai nueʹđđseʹrddem vaikkte mij tiõrvâsvuõʹtte da pueʹrrvuäittmõʹšše”, tuâǥǥad Eriksen.
Mii lij nueʹđđseʹrddem?
Taalkâstiõđâst da psykologiast liâ juʹn kuuʹǩǩ fiʹttjam historiaalʼlaid traumaid da puõlvvõõǥǥi juäʹtǩǩmid. Nueʹđđseʹrddem ij leäkku ni mii ođđ äʹšš, leša eman mõõnni eeʹjjin tõt lij puättam jeänab oummiteâđstemvuõʹtte. Tõn pääiʹǩ tõn rool lij šorrnam še taalkâstiõđâst ij-ka tõt leäkku teänab marginaalʼlaž eeʹttem.
Lij huõmstum, mäʹhtt miârkteeʹjest ääʹššest lij kõõččâm. “Sosiaalpolitiikkâst mainste takai hueʹnnvueʹssʼsažvuõđ breddnõõvvmõõžžâst, kååʹtt lij õõutnallšem nueʹđđseʹrddem. Leša pueʹrrvueʹssʼsažvuõtt breddnââvv õõutnalla”, mošttad Eriksen. “Liâ še jiânnai positiivlaž ääʹšš, mâiʹd seʹrdde puõʹttipuõlvvõõǥǥid. Tâʹl ǥu mainste nueʹđđseʹrddmest de täujja kuuitâǥ mainste negatiivlaž aaʹššin. Säʹmmlain täujja mâŋŋa väinnäiggsaž lääʹddjânnamallštem da päärnažjälstempõrtt škooulǩiččlõddmõõžž liâ ouddmiârkkân nåkam”, vuâđđad Eriksen. ”Liâ negatiivlaž ääʹšš, kook liâ ravvsânji miâllâm tõn äiggsaž puõlvvõõǥǥ. Tõi seuʹrrjõõzz kuâsttje veâl puõlvvõõǥǥi mâʹŋŋlest.”
Trauma vuäitt seʹrddjed puõʹtti puõlvvõõǥǥid sosiaalʼlain,psyyklain, biolooglain mekaniismin. Kõõččmest lij samai määŋgtaakkâž äʹšš, seämmanalla mâʹt-a ooumaž da tõn miõll jiijjstes še. Päärnaž vuäitt õudldâʹstted puärraz ǩiõččlõddâm trauma nõtta, što päärnaž jiõčč leʹčči ǩiččlõddâm tõn konkreettlânji. “Jõs mon ǩiččlõddâm mõõn-ne ääʹšš, tâʹl mon pââstam veâl ǩiõttʼtõõllâd tõn da pââstam juʹrdded tõn ǩiččlõddmõõžžstan”, Eriksen čiõlǥat trauma luând. “Trauma ǩiõttʼtõõllmõõžžâst juäʹtǩǩem lij nåkam: ooumaž integrâstt ǩiâvvmõõžž jiõcces, juätkk jieʹllmes da ǩiõttʼtââll ääʹšš tõn pääiʹǩ. Tâʹl ǥu trauma lij breddnõõvvâm, mij breddnâʹsttep reaktioid vueiʹnǩâni mii lij ǩiâvvâm da mii tõn lij tuejjääm”, äävad Eriksen. Tâʹl ǥu ooumaž pâstt ǩiõttʼtõõllâd, säʹnnʼneed da jeärmmeed tõn, tâʹl ääʹšš pâstt puʹrǧǧeed.
“Lij hiâlpab kässjõõttâd vuõiʹǧǧest kueʹstti rasiiʹsme ǥu pannvuõiggsa, uuʹccmõssân seämma viõkksa da käʹvvlõʹžže rasiism ååʹblka.”
“Ääʹšš ääʹveeǩâni tõʹst kuâđđai mii-ne ǩiõj: leäʹp psykofyyslaž jieʹlli da puk vaikkte juõʹǩǩ årra. Ääʹšš jiâ kuuitâǥ puäʹđ pâi vuõiʹǧǧest ouʹdde”, Eriksen särnn. “Ouddmiârkkân muu puärrsi puõlvvõõǥǥ straamm jiiʹjjes identiteeʹttest puõʹđi ouʹdde näkam aaʹššin. Sääʹmmpiiutâs leäi nåkam koon jiâ âânnam. Päärnaid jiâ mainstam jiâ-ka mättʼtam sääʹmǩiõl tõʹnt ǥu tõn jiâ âânnam ärvvsõʹžžen, ǥu tõt leäi straammi äʹšš. Väʹlddkulttuuʹrest leäi siõmmna miiʹne pueʹrben ǥu mii sääʹmkulttuuʹrest. Leäi tåbdd, mõõk jiâ vuõiʹǧǧest puättam ouʹdde”,
Eriksen vieʹssad. Samai jõnn straam jieʹččen åårrmõõžžâst seʹrdde tâʹl nuuʹbb ooumže. Straam ǩiččlõddmõš vuäitt pueʹtted samai viõkksânji ouʹdde väʹlddkulttuur pirrsest. ”Sääʹnteʹmes straam jiâ säärn vuõiʹǧǧest ba tõn čuäʹjte pannvuõiggsânji määŋgnallšem tääʹzzest. Mij leäʹp siõmmna hueʹnab. Tõn leäk mäʹhtt-ne siõmmna hueʹnab. Tõt lij samai tåškksaž. Lij hiâlpab kässjõõttâd vuõiʹǧǧest kueʹstti rasiiʹsme ǥu pannvuõiggsa, uuʹccmõssân seämma viõkksa da käʹvvlõʹžže rasiism ååʹblka”, mošttat Eriksen.
Suõjjteʹmesvuõtt, streʹss da ooudårra mõõnnmõš
Raavâs identiteeʹtt da jiõččkââmm liâ vuâđđääʹšš aivv mâʹt-a jiõččmieʹrreemvuõiggâdvuõtt da personsâjjsaž vuõiggâdvuõtt jiiʹjjes jorddmõõžžid da juuʹrdid. Tõk liâ šiõǥǥ miõlltiõrvâsvuõđ vuâđ, kååʹtt vuâđđââvv päʹrnnpoʹdde. ”Puärraz liâ mäŋŋǩešt sueiʹmkar da päärnaž vuäinn jiiʹjjes tõn pääiʹǩ. Tâʹl ǥu juätkkjeeʹjen puäʹtte viiʹttjõõzz što ij leäkku nuʹtt pueʹrr ǥu ǩii-ne nuʹbb, tâʹl tõt rääjj suõjjteʹmesvuõđ. Miõlltiõrvâsvuõtt ij vuõiʹǧǧest ǩiõrd, leša suõjjteʹmesvuõđ mieʹtt ooumaž vuäitt äʹlǧǧed muõkkšõõvvâd ouddmiârkkân mååskasmiõllvuõđâst. Kuʹǩesäiggsaž streʹss vaiggâd panntiõrvvsânji nuʹtt fyyslaž ǥu psyyklaž tääʹzzest”, Eriksen lââʹzzat. Streʹsshormontääʹzz õllâdvuõtt vaikkat nâkkar pääiʹǩ miõlltiõrvâsvuõʹtte da kõskkõõttmõʹšše. Vuâđđstaan vääʹnn vaarad päärna da son mâʹt-a traumatsââvv juʹn uʹccen. ”Mättjep, što mii-ne põõlteei lij šõddmen. Tõt tuejjad pâiʹlaktiivlaž, måttmešt joba ADHD leʹbe tõn nallšem jeäll. Tõt vuäǯǯ äigga täujja kõskkõõttâmvaiggâdvuõđid, impulsiivlažvuõđ, ruåššai jieʹllemnaaʹlid da lâssneei peäʹnecâânnmõõžž. Streʹss vuäitt tuejjeed täid oudldõõzzid rääʹvesoummid še”, tuâtt Eriksen. Muttõõzz personvuõđâst sätta še očndõõvvâd.
Nueʹđđseʹrddem liâ teâđsteʹmes da ǩiõttʼtõõlteʹmes trauma, koid leäʹp vuäǯǯam puärrsin leʹbe âʹlddpirrõõzzâst kueʹddemnalla. Tõõzz kollai šõddeemtuâjjvuõtt da âlddsaž õhttvuõtt de täujja päärnaž- puärraz kõskkvuõtt. Tõk jiâ kuuitâǥ serddjõõv õhttân oummust nuuʹbb ooumže ba puõlvvõõǥǥâst nobba. Nueʹđđseʹrddem sätt kuästtjed geneettlaž preddnest, leša jeäʹla ni- måkam ouddlest jieʹllem mieʹrreei geeni.” Ǥu mainste geenin da preddnin, tõt sätt vaikkted snäätnainälla ouddlest mieʹrruum jieʹllmest. Što ǥu lij vuäǯǯam tõn geeni di jieʹllem lij pillšõõvvâm. Leša tõt ij mõõn nuʹtt. Teâđast jeäʹp vueiʹt muʹtted tõn, mâiʹd leäʹp ǩiččlõddâm. Vueiʹttep kuuitâǥ fiʹttjed da ǩiõttʼtõõllâd tõid aaʹššid, håʹt ij ni leʹčče vuõiʹǧǧest mij trauma,” Eriksen čiõlǥat. Jeärbõʹžžen õhttsallaž trauma da õhttsallšânji jäävtõvvum aaʹšši ǩiõttʼtõõllmõõžž vueiʹtte leeʹd vaiggâd. Nuuʹbbeld tõõzz siisklââvv viõkk: tâʹl ǥu ceâlai õhttõs vuâlgg staanâd õhttsaž ääʹšš, de tâʹl tueʹǩǩen lij ceâlai õhttõõzz staan. “Jäävvtõõvvmõš vuäitt čuõʒʒted, leša nuuʹbbeld õhttsallâšvuõđin da õhttsain ǩiččlõddmõõžžin vueiʹtte piâssâd õõutsââʹjest ooudårra da veäʹǩǩted kueiʹmeez”, taʹrǩǩad Eriksen.
-
Heidi äjšmâʹttem ciâlk pueʹr identiteeʹtt da jiõččkââmm vuâđđan:
Mon ǩeʹlbbjam
Mon riʹttjam
Mon silttääm
Leäm pueʹr
Pâššneei lijmmpõʹmmai, koʹst ij kuddnalla piâzz meädda
Ǩii täättas vuäitt tåbddad ǩeuʹǩǩlid kueʹrmtõõvvmõõžžid jieʹllmeʹstes. Jõs kuuitâǥ lij vaiggâd sââʹjest juʹn valmmša, vuâsttõõǥǥid vuäitt leeʹd vaiggääb ǩeâllʼjed. Eriksen mošttad, što kuurs vuäitt muʹtted da kaunnâd ođđ tuâjjneävvaid. ”Ǥu fiʹttjak jiijjad, tõt pohtt viõkkväärid, fiʹttjõõzz, joba ooddaid da viõǥǥ muʹtted aaʹššid. Nuʹtt kuuʹǩ ǥu nueʹđđseʹrddem lij mâʹt-a teädd, koʹst ij vuäǯǯ ǩidd, da lij pâi mii-ne teâđsteʹmes da sääʹnteʹmes, tõt lij nueʹđđen da õtkksen. Tõt lij mâʹte pâššneei lijmmpõʹmmai, mâʹst ij kuddnalla piâzz meädda da tõt tuõʹllai pääiʹǩ âʹlnn. Ǥu aaʹššin mainste da tõid fiʹttje tâʹl tõin pâstt seʹlvvned”, Eriksen äjšmââtt. Veäʹǩǩen tåimmai smeʹllkânji mainstummuš da fiʹttjõs histoorâst.
Aaʹššid kuâʹđđe måttmešt mainsteǩâni ouddmiârkkân tõi aaibšõttum õccnjažvuõđ diõtt. Ouddmiârkkân rääʹvesoummu vueiʹnnemkuuʹlmest siõmm ääʹšš vueiʹtte tobddjed päärnast samai šurrân da põõlteeʹjen. Jõs ǩiččlõõđči seämma ääʹšš rääʹvesoummu fiʹttjõõzzin, leʹčči viõkkväärr tõn ǩiõttʼtõõllmõʹšše jiânnai šuurab. “Päärnžen hääʹvv raajjâm äʹšš vuäitt tobddjed rääʹvesooumžen samai uʹccen da occnjõššân. Tõt lij kuuitâǥ leämmaš šurr äʹšš tâʹl mõõnnâmääiʹjest, håʹt vaʹstteei äʹšš ij teänab ni pââstče tuejjeed seämmanallšem čueʹccem. Ǥu täid päʹrnnpooddâst ǩiâvvâm aaʹššid äʹlǧǧe ǩiõttʼtõõllâd, de kueiʹmes ooccšummuš, ooccnjâddmõš da õõmšummuš vueiʹtte tobddjed tuõʹđi hueʹnnen. Ǥu mainstep täin aaʹššin tâʹl âlgg smiõttâd mâiʹd ooumaž lij ǩiččlõddâm jiiʹjjes päʹrnnpooddstes da mäʹhtt tõt tõn âkksa miõlâst tåbddjeʹčči. Tâʹl piâssâp ääʹšš kõʹsǩǩe”, taʹrǩǩad Eriksen.
Trauma lââʹzzat trauma nueʹđđseʹrddem pääiʹǩ. “Vuäitt leeʹd, što puõlvvõk 1 tåbdd mâiʹd-ne da teâđsteǩâni vääʹlat tõn puõlvvõʹǩǩe 2, kååʹtt jeäll mâʹte leʹčči ǩiččlõddâm tõn trauma jiõčč. Sij mättje reaktio puärrsin ǩiččlõõđǩâni jiijj tõn trauma. Vueiʹtte leeʹd peäʹnecâânnmõõžž, impulsiivlažvuõđ, riskkvälddmõõžž, lammšõõvvmõõžž, puâccjummuž, rätkkjummuž da kuʹǩesäiggsaž ooumažkõskkvuõđi raajjâm vaiggâdvuõđ da še ouddäiggsaž jäämmʼmõõžž. Tõt kuästtai ǥõs puõʹtti puõlvvõõǥǥâst”, čuõvvâd Eriksen. Nueʹđđseʹrddem vuäitt leeʹd piârrkõskksaž leʹbe õhttõskõskksaž. Vuäitt leeʹd še õhttsallaš trauma, leša tõʹst huõlǩâni juõʹǩǩ piârrjest jeäʹla veäʹltteǩâni čiõlǥâs nueʹđđseʹrddem. Måttmin liâ vuäittam leeʹd viõkkväärr ǩiõttʼtõõllâd ääʹšš tâʹlles.
“Jiõm vueiʹt muʹtted mii lij ǩiâvvâm, leša vuäitam mättjed jieʹlled tõin ääʹššin da fiʹttjed tõn.”
Nueʹđđseʹrddem vuäitt leeʹd vaiggâd võõps pueʹtǩǩeed, leša tõt iʹlla ni tarbbsaž. “Mon vuäitam tuejjeed jiiččan vueʹzz vueiʹneeʹl tõn, mõõn mon leäm preddnam da mii ij alggveärlânji muʹnne ni kullu. Leäm kuuitâǥ preddnam tõn. Fiʹttjam, ǩiõttʼtõõlam ääʹšš da ǥu pââstam, proʹsttjâsttam tõn. Nääiʹt mon piâssâm mõõnnâd ooudâs da jieʹlled jiijjannallšem siõǥǥ jieʹllem. Pueʹrääm jiiččan traumast: jiõm vueiʹt muʹtted mii lij ǩiâvvâm, leša vuäitam mättjed jieʹlled tõin ääʹššin da fiʹttjed tõn”, Eriksen maainast, tääzz vuäitt taarbšed ålggpeälsaž ämmatvieʹǩǩ da tõn kannât raukkâd. Ouddmiârkkân genogramm l. sokkmuõrr. Koozz liâ karttääm ooumažkõskkvuõđid, lij ämmatniiʹǩǩi ââʹnnem viõkksaž tuâjjneävv, koon vieʹǩǩin vuäitt häämmʼmâʹstted sooǥǥ histoor da ǩiččlõddmõõžžid puõlvvõõǥǥi tuâkka.
Peʹcclõõžžâst väimmʼmõõvvmõʹšše
Juõʹǩǩʼkaž ooumaž da ǩiččlõddmõš lij jiiʹjjesnallšem da juõʹǩǩʼkaž ǩiõttʼtââll aaʹššid jiiʹjjesnalla. Måtam pâʹstte jieʹlled tiudd jieʹllem aaʹššid tõn jeänab ǩiõttʼtõõlǩâni. ”Trauma ij taarbâž vueʹlǧǧed oocceeʹl ooccâd. Tâʹl ǥu jieʹllem jååʹtt puârast da tõõzz lij tååđvaž tõn feʹrttai ciʹsttjed. Vaarr traumain lij, što juʹn tõid pouddmen oummu traumatišâʹvve. Ääʹšš vueiʹtte vuäǯǯad šuurab miârkktõõzz, ǥu tõk ni-liâ”, pohtt Eriksen ouʹdde. Liâ ouddmiârkkân oummu, koid päärnai jeälstemškooulpõrtt leäi neutraal leʹbe pueʹrr ǩiččlõddmõš ij-ka tõt traumatisâsttam siʹjjid. Ǩiččlõddmõõžžid ǥu iʹlla automaatio. “Kannat muʹštted, što ij uuʹd aaʹššid čuuʹt šuur miârkktõõzzid ij-ka traumatišõõv nåkkmest, mii veäʹltteǩani ij ni leäkku. Täid aaʹššid lij pueʹrr ǩiõttʼtõõllâd vaareen”, taʹrǩǩad Eriksen.
Ooudårra mõõnnmõš ouddlâstt sââʹjj ouddmõõžž peʹcceltuõjju. “Mõõntummšid âlgg peʹcclâʹstted. Ouddmiârkkân ǩiõl mõõntummuš lij samai šurr peʹccel. Što ǩiõl vuäitt vuäǯǯad mååusat, âlgg vueʹššen peʹcclâʹstted tõn mõõntummuš”, Eriksen lââʹzzat. “Algg leeʹd fiʹttjõs tõʹst, mâiʹd puärraz da maaddârpuärraz liâ ǩiččlõddâm da mäʹhtt tõt lij vaikktam muʹnne lij ärvvsaž teâtt.”
Naʹddjõs sââʹjj ooudâsveäʹǩǩat väʹǯǯlõõžži aaʹšši čõõđjeällmõõzz. Ooumaž pâstt ǩiõttʼtõõllâd tõid, ǥu suʹnne ouʹdde sââʹjj tobddâd da mainsted tõin čõõđ naʹddjõssân. Måttmid riʹjttai âʹlddoummi staan, vuâlggmõš tuõddra jååʹtted, jiõččines peʹcclâsttmõš leʹbe aaʹššin mainstummuš taaurõõžžid. Kuʹǩesäiggsa trauma õõlǥte måttmešt ämmatveäʹǩǩteei vieʹǩǩ. Terapia vuäitt veäʹǩǩted ǩiõttʼtõõllâd ouddsââʹjest šuurab da kuʹǩesäiggsaid aaʹššid. Vääžnʼjummus lij vuäǯǯad tieʹddi äʹšš mäʹhtt-ne teâđstemvuõʹtte da mainstempääiʹǩ priimmâd da õhtteed pieʹǩǩen jiiʹjjes histoor.
Kuäʹss šât âlgg ooccõõttâd ämmatveäkka? “Tâʹl ǥu miõlâst jeäll što taarbšak ämmatveäʹǩǩteei vieʹǩǩ, tõt lij miârk tõʹst što kannat ǩiččlõddâd, jeäʹla ärvvceäkkas, kuäʹss vieʹǩǩ taarbaš da kuäʹss ij. Tõõzz vaikkat psyyklaž da jiõglvaž lääʹđesvuõtt da seäʹdŋŋemvuõtt. Nuʹtt sarnnum uʹcc äʹšš lij še šurr äʹšš”. Teäddad Eriksen. Tuõttvuõtt- da suåvâdvuõttkomissio mieʹtt taʹrjjee še vieʹǩǩ. Vieʹǩǩ da saǥstõõllmõš âlgg leeʹd taʹrjjeemnalla ääʹššlaž jiiʹjjes ǩiõlin leʹbe ääʹššla haaʹleem ǩiõlin. Ouddmiârkkân ǩiõl, identiteʹtt da še fyyslaž, psyyklaž, sosiaalʼlaž da õhttsallaž jiõččmeäʹrreemvuõiggâdvuõđ mõõntõs lij tän ääʹššest še trauma, koon vueʹlǧǧe ǩiõttʼtõõllâd. “Tuäivvan lij, što ååʹn aʹlǧǧi Tuõttvuõtt- da suåvâdvuõttkomissio mieʹtt säʹmmla mââimõõzzâst vuäǯǯči miõlltiõrvâsvuõttkääzzkõõzzid, kook liâ tän räjja voops pottjam. Tuäiv lij, što tuõttvuõtt- da suåvâdvuõttkomissio altteem tuâjj leʹčči eman algg da tõt tuâjj kuâđđjeʹčči põõššâmnalla”, Eriksen ceälkk.
Jieʹnn- da pirrõõzz ǩiõll
Aaʹšši ǩiõttʼtõõllmõõžžâst õhtt vääžnai vueʹss lij ǩiõll. Feʹrttai leeʹd vueiʹtlvažvuõtt ääʹveed aaʹššid da piâssâd mainsted jieʹnnǩiõlines. Ǩiõll sätt leeʹd še pieʹǩǩ trauma, ǥu tõin ǩiõlin ij ni pââʹst mainsted aaʹššid äävai. Ǩiõll lij še pirrõõzz ǩiõl, kååʹtt siiʹsǩat mainsteeʹjes ǩiččlõddâm-maaiʹlm da histoor. “ Ouddmiârkkân uʹcc jeälstempääiʹǩest jälsteei puärrsab säʹmmla ǩiõlâst ǩiõllkaart liâ samai vääžnai. Tät puärrsab ooumaž, kååʹtt maainast samai puârast sääʹmǩiõl, ââʹn mäŋŋǧešt lääʹddǩiõl saaʹnid måttmi sõõʹjin. Taʹrjjeem suʹnne vuõlttõõzz terapiaaʹje Taarr beälla. Son ǩeâlddõõđi säärneen, što jiâ tõk fiʹtte suu toʹben, ǥu son ââʹn nuʹtt jiânnai lääʹddǩiõl. Tät ååum ǩiččlõddi tõn väʹǯǯlõʹžžen äʹššen. Suu ǩiõll leäi nåkam ǩiõl, koʹst ǩiččlõddâm-maaiʹlm leäi ravvsânji”, čuõvâd Eriksen. Jieʹnnǩiõl mieʹldd puäʹtte nääʹl õlmmeed aaʹššid. Tõt meärrad da vuäʹppast oummu jorddmõõžž.” Ǩiõll lij jeänab ǥu håʹt lääʹdd,ruõcc da sääʹmm da nuʹtt ooudâs. Oummu ǩiõll lij tõt vääžnjummuš. Tõt jååʹtt ǩiõtt ǩiõđâst kulttuurtobddmõõžžin”, vuâđđad Eriksen.
Jieʹččen ruåđi da sij ǩiččlõddmõõžži da mainnsi kuvddlummuš lij veäʹǩǩen aaʹšši ǩiõttʼtõõllmõõžžâst. “Muu âkksain da nuõrbin lij jiânnai tõt, što leäʹp mättjam kulttuur še ǩeeʹrjin, looǥlmin da škooulâst ij-ka pâi piârri kõõskâst. Tuuʹl muu jeäʹnn leäi samai mieʹrrteâđlaž tõʹst, što haaʹlii muu da muu vueʹbb sääʹmǩiõllsõʹžže klaʹsse. Šuurmõs vueʹss škooul päärnain leʹjje sääʹmpäärna, leša šuurmõs vueʹss piʹjje še lääʹddǩiõllsõʹžže klaʹsse”, maainast Eriksen. 1970 -lååǥǥ looppâst vuâđđškooul põõʹsti jieʹlled vuõssvuâra säämas. Mättaaunâs tuõʹđi jiâ leämmaš ni voops.”Muu säʹmmlaž identiteeʹtt mårrni eman 7. klaaʹssest. Kirsti Paltto leäi sääʹmǩiõl uʹčteelan. Meʹst leäi teâttǩeâlbb Dieđátgo? da mättʼtõõđim jieʹččen kulttuur”, ruâkkas Eriksen mušttleʹmmen õõmsõõzz šiõttâlm da juätkk: “ Mooštam ǥu loʹǩǩem ǩiiʹrjin, što säʹmmlain lij leämmaš jiiʹjjes ååskldõk. Smiõttem što “Vau, ij vueiʹt leeʹd čuuʹt jiânnai hueʹnab tät säʹmmlaž kulttuur ǥu jeeʹres kulttuur jõs meʹst lij leämmaš jieʹččen ååskldõk da jieʹččen vuâsppåʹd!” Mooštam veâllan, mäʹhtt tõt leäi fiʹttjõspaaccteejes. Äiʹǧǧ mõõni ooudâs da leʹjjem rääʹvesooumaž. Mättjem, što meʹst säʹmmlain lij jieʹččen täʹsnnâʹlmm, täʹsnnǩiõrj da jieʹččen mytologia âlmma ǩeeʹrjtum. Leʹjjem eʹpet hamstõõvvâm fiʹttjummšinan, muʹvddem õllkulttuur mij i-leäʹp”, Eriksen mušttâl räädast.
“Tâʹl ǥu kulttuur lij mõõntõttum, äʹlǧǧep väʹlddep tõn jeeʹres pääiʹǩ huõđđu.”
Håʹt škooul pirrõõzzâst mättji jiiʹjjes ǩiõlâst da kulttuurâst jiânnai, kollʼji tõõzz še hueʹnesvuõđ tåbdd da straamm. “Tâʹl ǥu väʹlddkulttuureeʹttǩeei teâtt jeänab da älgg muu mättʼted muu kulttuurâst, tâʹl vuäitt lääʹđeld pueʹtted hueʹnesvuõđ ǩiččlõddmõš. Seämma ääiʹj oudldâstt šõddummšest peäčktõttum štemppâl jieʹččen kulttuurâst”, čiõlǥat Eriksen da auʹǯǯai juäʹtǩǩed smellkânji ooudårra. “Tõʹst äʹlǧǧep riõmmâd da väʹldded huõđđu mij ǩiõl da kulttuur. Tâʹl ǥu tõt lij mõõntõttum, äʹlǧǧep väʹlddep tõn jeeʹres pääiʹǩ huõđđu”, Eriksen lââʹzzat. Jieʹččen sooǥǥ tobddmõš nueʹđeesvuiʹm veäʹǩǩat jieʹččen kulttuur da jieʹllem huõđđu välddmõõžžâst. “Sooǥǥ histoor vuäitt vueʹlǧǧed tuʹtǩǩeed da seʹlvted, mäʹhtt maaddârpuärraz liâ ǩiččlõddâm. Tõk liâ tuâjjneävv, mõõn vieʹǩǩin nueʹđđseʹrddem vuäitt vueʹlǧǧed ǩiõttʼtõõllâd da ooccâd fiʹttjõõzz”, vuäʹppast Eriksen. Pukin vueiʹtte leeʹd täk tuâjjneävv ââʹnnemnalla da taarbšeʹmmen vuäitt ooccâd še oummu, kååʹtt teâtt valmmša ääʹššest jiânnai. Lââʹssen õhttsallaž noorõõttmõõžž vueiʹtte leeʹd jeärmmsallaž pääiʹǩ, koʹst teâđ vuäitt še vuäǯǯad.
Čõõđjeällmõõžžâst da âʹlddpirrsest viõkk
Lääʹddjânnam ânnʼjõžpolitiikk säʹmmlai puõtt siiʹsǩad ooudâs jiânnai pannvueʹjjid ǩiõttʼtõõlteʹmes historia lââʹssen. “Åårmen åårrai tåimmsallaž rasismm ij vääʹld lokku ǩiõl, kulttuur, jieʹllemvueʹjjid ij-ka kääzzkõõzzid. Lääʹđeld viârte fundamentalisttân leʹbe läittjõʹžžen jõs õõlǥtak jieʹččen kulttuuʹre sââʹjj. Täk liâ nåkam ääʹšš, kook traumasâʹstte lââʹss juätkkjeeʹjen. Jieʹččen åårrmõõžž uʹvdde feʹrttai peälštõõttâd da čuäʹjted, što mon še leäm da muʹst lij ärvv. Tõt lij viõssteeʹjes da kueʹrmmõstti. Taaurõšpirrõs, piârri leʹbe håʹt ämmatveäʹǩǩteeʹjin vuäitt jieʹlled täid loʹsses ääʹššid čõõđ”, mošttad Eriksen. Poliittlai organisaatioi pääiʹǩ še vuäitt vaikkted, tâʹl ij nuʹtt vuõiʹǧǧest personõõv. “Nuʹtt mij ǥu organisaatio liâ kuuitâǥ nuʹtt ooccân, što oummu personâʹvve tõʹst huõlǩâni. Organisaatioin lij kuuitâǥ tõi puʹhttem staan ij-ka leäkku õhttu jiõččines peälštõõtti”, Eriksen kägg ouʹdde.
Hiâlpmõssân muttâz puäʹtte samai takaimeertääʹzzest: Lääʹddjânnam valdia vuuʹdest ǥu lij alggmeer, leša teâtt tõʹst lij ooccân. “Õhtt äʹšš mõõn jiõm veâllan fiʹtte lij, mõõzz jiâ Lääʹddjânnam mättǩeeʹrjid vuäǯǯ siõmmna lââʹss teâđ säʹmmlain. Håʹt õhtt čeâlai käpplõk. Teâđ lââʹzzteeʹl väʹlddkulttuurâst pâʹstte samai puârast muʹtted aaʹššid. Kaaggam haattân projeeʹktid da oummid, kook jåʹtte škooulin mainsteʹmmen säʹmmlažvuõđâst. Sij liâ puõʹttiääiʹj vaikkteei, ǥu pâi kulttuur seill jieʹllemviõkksõʹžžen”, späʹssbââšš Eriksen.
Puõʹttiääiʹj smiõttmen Eriksen pohtt ouʹdde kueʹtt ääʹšš. “Tobddai, što tättsââʹj sääʹmǩiõllsaž kääzzkõõzzi lââʹzztummša äʹlǧǧe leeʹd da sami konkreettlaž ääʹšš äʹlǧǧe teâuddjõõvvâd”, särnn Eriksen. Seämma ääiʹj son lij tuõʹđi peʹcclõõžžâst jieʹnnǩiõllsai mainsteeʹji meäʹrest. Arvvlõõzzi mieʹldd sääʹm jieʹnnǩiõllsai mainsteeʹji mieʹrr puõʹttiääiʹjest kââmat. “Tâʹl ǥu pueʹttem Uccjoʹǩǩe tuõjju de sääʹmǩiõllsaž kääzzkõõzz da ǩiõl mainsteei leʹjje jiânnai jeänab ǥu ååʹn. Ânnʼjõžääiʹjest lij vaiggâd kaunnâd sääʹmǩiõl mainsteei tuõjju. Täʹst vueiʹnnep lääʹddâsttmõšpolitiikk vaikktõõzzid”, hämstââll Eriksen.
Resilienss – luândlaž soojjlõsvuõtt da jieʹllemviõǥǥ
Nueʹđđseʹrddem ǩiõttʼtõõllmõõžžâst veäʹǩǩat kââmmtääidai mättjummuš. Straamm, veärlažvuõđ da äärvteʹmesvuõđ tååbd jåʹtte jõskksânji nuäʹđ mieʹldd, leša tõk jäuʹǩǩe huõmsteeʹl da teâđsteeʹl tõid. “Stramm lij pâiʹlviõkksaž tåbdd ij-ka tõn pâi ni toobdâst. Tõn âʹnne čuuʹt jiânnai šõddeem-mõõntõõllmõõžžân, koʹst peʹjje päärna straamtõõttâd da straamm pääiʹǩ mättjed što nääiʹt ij vueiʹt tuejjeed”, peʹcclâstt Eriksen. Tobdsteʹmes stramm vuäitt viiggâd ouddmiârkkân vilkštõõttmõʹšše. Kââmmtääidai mättjummuš vuäitt tuejjeed håʹt kuäʹss. Smeʹllkâstt Eriksen. “Tõt iʹlla pâi škooulpäärnai mättaaunâs ba kââmid vuäitt rääʹvesooumžen še mättjed tobdsted. Iʹlla pâʹjjââʹǩǩraaj kuäʹss mättjed tõid”, Eriksen mošttad.
Ooumaž iʹlla hiâlpeld muärrjeei. Nueʹđđseʹrddmest mainsteʹmmen ouʹdde pâjjne še resilieens. “Meʹst liâ jieʹllemviõkksa pueʹr õhttõõzz, koʹst liâ jiânnai čõõđ jeällum ääʹšš. Tõin liâ leämmaš vaikktõõzz, leša mij kulttuur jeäll da mõõnn ooudâs. Huõlǩâni täin traumain, tõin aaʹššin âlgg piâssâd pâʹjjel. Håʹt geneettlaž muttâz vueiʹtte pueʹtted mõõk vaikkte DNA:aaʹje da vueiʹtte breddnõõvvâd, tok še vueiʹtte mottjed. Oummin lij luândlaž resilienss da psyyklaž soojjlõsvuõtt da oddsažvuõtt. Håʹt mii leʹčči, mij ǩiõrddâp, maacctõõvvâp da ravsmõõvvâp. Eriksen čiõlǥat. Nueʹđđseʹrddem nuʹbb pieʹll lij samai vaiggâdvuõđin viõkksõõvvmõš. “Måtmin pooddin mainste ǩiõrddâmvuõđâst, leša tõt kulstââll kuuitâǥ, što täʹst ååʹn pâi ǩeâllʼjep illvaa-ju”, verddad Eriksen. Resilienss eʹpet lij nåkam, što täʹst åårrap: måttmešt peâgg da måttmešt päštt peiʹvv. Siõmmna mâʹt-a mään mij motstõõvvâp pirrõõzz mieʹldd da jieʹllep. Da tõt jeällmõš lij aktiivlaž åårrmõš, koʹst ǩiččlõddâp še räämm, miõllpuårõõzz da miõllšasvuõđ”, teäddad Eriksen.
“Mij kulttuur jeäll da mõõnn ooudâs. Huõlǩâni täin traumain, tõin aaʹššin âlgg piâssâd pâʹjjel.”
-
Heidi noorrmõõžž:
- Sameblod. Amanda Kernell (2016)
- Once Were Warriors. Lee Taharori (1994)
- Eatnameamet. Suvi West (2021)